Elus on vaid üks väärt ülesanne

Viimane aasta ülikoolis:
Tohutult kiire on olnud, palju õppida ja töö ka veel takka otsa.
Esimene semester tuli meil välja mõelda ja koostada planeerimisdokument ekspeditsiooni jaoks. Kuigi teadsime suhteliselt kindlalt, et tahame matkata, siis eesmärki meil ei olnud veel. Algul oli plaan minna Nepaali, aga pärast mitmeid nädalaid jooksime sellega tupikusse. Niisiis lõpuks tulime välja plaaniga minna Peru'sse. Meie plaan on matkata kolm nädalat. Külastame seal Machu Pichhu't ja Colca kanjonit, sügavuselt teine maailmas. Samuti ületame Apurimac'i jõge, mis on osa maailma suurimast jõestikust: Amazon. :)
Planeerimisdokumendi saime valmis nädalaga, üle 20 000 sõna ja 214 lehekülge pikk. Peale seda pidime sisse andma field manual'i, mis on põhimõtteliselt lühendatud versioon tähtsa informatsiooniga ja on leping kooli ja meie grupi vahel. Kõik mis seal kirjas on, seda peame me jälgima.

Jõulud ja aastavahetuse veetsin Inglismaal, täitsa tore oli. :) Kuid jõulutundega oli küll natuke nihu, esimest korda oli jõulutunne novembris ja teist korda aastavahetusel kui küpsetasime piparkooke, aga see oli ka kõik.

Hetkel peaksin õppima eksamiks, mis on esmaspäeval. Ohh kuidas ei viitsi ja ei taha. Eksam koosneb kolmest esseest, üks küsimus on kohustuslik ja teised kaks saame ise valida. Eksam kestab kolm tundi ja see põhimõtteliselt kulub lihtsalt kirjutamisele. Esimesel aastal kirjutasin niimoodi kaks tundi jutti, ilma pausi pidamata. Õudukas :)

Teisipäev---- varahommikul kell 2:45 läheb meil buss Birminghamist Londoni. Cuscosse jõuame kolmapäeva varahommikul. Seal veedame paar päeva, et aklimatiseeruda ja siis algab meie matkamine. Kontakt kodustega saab toimuma vist väga harva, ainult siis kui suurematesse linnadesse tagasi jõuame. Ja kuna me peame kooliga ühendust pidama tihti, siis pidime isegi rentima sateliit telefoni, pole just kõige odavam lõbu.
Meie lennud: London-Dallas-Lima-Cusco ja tagasi Cusco-Arequipa-Lima-New York-London.
Tagasi Inglismaale jõuame 9ndal veebruaril.
Ahjaa Peruus on siis suvi ja vihmahooaeg, soovige edu meile! :))

Päikest,

Liisi

Nii siis käes on jälle koolivaheaeg.. ohh seda lõbu :)

Kolmapäeva varahommikul algas meie teekond Amsterdam'i. Buss läks 6.10 hommikul London'i ja sealt 10.30 Amsterdam'i. Reis oli pikk ja väsitav, kuid teepeal avastasime, et Brüssel on näiteks väga ilus linn ja ehk satume kunagi sinna ka.

Kohale jõudsime kuskil 9 ajal õhtul, suhteliselt pärapõrgus oli lõpp peatus. Sealt võtsime trammi kesklinna, kuhu meie host Laurens vastu tulime. Teda teame Olümpia päevadelt. Edasi läksime tema poole, bussiga kesklinnast kuskil 10 minutit. L. elab koos kolme hollandlasega, nägime nad kõik õhtul ära ka, passisime poole ööni üleval ja ajasime juttu.

Neljapäeval hommikul ootas meid hommikusöök, nii armas :) Peale seda liikusime edasi linnapeale ja seal meie päev mööduski. Nägime ära kõik kohalikud vaatamisväärsused ja ühe tuntud pargi, veidike kolasime mööda matkapoode ka. :) Kuulasime kohalikku ajalugu ja jutte. :) Turu peal proovisime kohalikku magustoitu, nime kahjuks ei mäleta, aga põhimõtteliselt oli nagu kaks vahvlit ja nende vahel oli mingi siirup... nomm kui hea see oli. Lisaks sõime kohalikke kuulsaid friikartuleid majoneesiga.
Õhtul pakuti meile hollandi toite, mis tegelikult sarnaneb päris palju eesti söögile. Ehk siis kartulipuder koos värske kapsa, peekoni ja vorstiga. :) Peale õhtusööki läksime kohalikku coffee shop'i, mis siis on eriline kohvipood, kus müüakse kanepit. Meile see koht, aga ei istunud ja läksime suhteliselt ruttu tagasi koju. Jätkasime seal õhtut :)

Reede hommikul oli meie kord süüa teha, nii siis tegime pannkooke poistele. :)) Sõime neid kohalike mooside ja siirupitega, päris hea oli. :)
Kuna L. pakkus välja, et me võiks ronima minna, siis reedel läksime Mountain Network'i ronimiskeskusesse, kodust kuskil 15 minutit. Vot see oli päris võimas ronimissaal. Seinad olid kõrgemad kui harjunud ja ronimislevelid olid ka palju kõrgemad. Kohtusime seal ka Hollandi kõige parema ja maailma 15nda naisronijaga. Supper kogemus :)
Varsti oli aeg koju liikuda ja kiire lõuna teha. Kuna väljas oli väga külm, siis otsustasime, et teeme väikesed joogid ennem staadionile minekut, muidu külmume seal ära. Väikesest joogist, sai üle tunnipikkune joomismäng, kusjuures esimene sellist laadi mäng, mis mulle istus. Veeretasime neid tärninaid seal neljakesi, kuna mul oli kõige rohkem õnne, siis ma võtsin kõige vähem pitse ka, mis alguses oli küll häiriv. :D Madlil puutus õnn täiesti, ainult pitse võttiski ja ega Mischa'lgi paremini ei läinud. Mul ja Laurensil oli õnne ikka. :D Varsti avastasime, et peaks staadionile liikuma hakkama, kuna pileteid sai kätte ainult kella 8ni. Väike jooks, buss ja metroo ning kohal me olimegi. Ajhaa, meie Madliga olime eesti värvides ja siis mingi hetk tuli metroo peale suur hulk hollandi fänne, siuke laul läks lahti, et seda oli arvatavasti kilomeetrite kaugusele kuulda. Me vaikselt seal palvetasime, et nad meid tähele ei paneks.. vedas, kõik läks hästi.. jäime ellu. :))
Staadionil kohtasime ka sõpru ja tuttavaid, keda pole kaua näinud. Ning lõpuks võis mäng alata. Ohh jah tulemus polnud just meeldiv, aga tore oli jälle staadionil olla. Amsterdami Arena on ikka päris suur ja väga ilus ka. :)
Kuna Laurens oli meiega eesti fännide sektoris ja Hollandile kõvasti kaasa elada ei saanud, siis oli väga naljakas vaadata, kuidas ta seal oma ette vaikselt rõõmustas Hollandi väravate üle. Hollandi võidus oli midagi positiivset ka, L. lubas, et viskab meid ööseks tänavale kui Holland kaotama peaks... :D :D
Peale mängu liikusime edasi kesklinna, et ka punaste laternate tänav ära näha. Päeval me seal ei käinud kuna L. ütles, et see öösel ilusam ja huvitavam. Noh, mis ma kosta oskan, oli küll päris huvitav, aga nendest naistest hakkas kahju, kuna paljud neist tegelikult olid väga ilusad. Kuna väljas oli väga külm, hakkasime tagasi koju liikuma. Varsti tulid teised kaks korterikaaslast ka koju ja juba see kanep seal suitses neil. :) Õhtu oli mõnus rahulik, küünlad põlesid ja džäss mängis taustal, iga üks omas mullis. :)

Üks õhtu pea lauludest, jääb alatiseks Amsterdami meenutama. :)

Laupäeval magasid kõik suhteliselt kaua, tegime hommikusööki ja siis läksime kohalikku lõbustusparki. Täitsa tore oli jälle väike laps olla. Kodus sõime väikese lõuna ja seekord liikusime Madliga kahekesi kesklinna. Kõndisime seal sihitult ringi, leidsime päris huvitavaid poode ja isegi Eesti Aukonsoli. Lõpuks sattusime siis kesklinna ka. Käisime poodides ja pärast istusime maha Iiri pubisse, tundub, et need päris populaarsed kuna neid leidus igal pool. Pubi oli selle poolest huvitav, et müüs ainult jooke ja hommikusööki, kuid atmosfäär ja muusika oli hea.
Varsti oli aeg hakata kodu poole liikuma, sest poisid pidid sushi õhtu tegema. Koju jõudsime ilma kaarti ja ühistransporti kasutamata, mis on päris suur saavutus.. sest kõik tänavad on absoluutselt samasugused.. igapool on déjà vu tunne. Poisid tegid sushi ise, mida oli täitsa huvitav vaadata.. aga seal korteris oli tavaline, et nad kõik ise kokkasid. :)

Varsti oligi aeg hüvasti jätta ja bussi peale liikuda.
Buss läks 9:30 õhtul. Bussis oli megakülm algul, kõik lõdisesid, meie kõrval kamp britte olid ainult t-särgi ja jakiga, neil oli küll väga külm ikka. Mingi hetk jõudsime Brüssel'isse, seal oli paks lumi maas (paar päeva varem polnud mingit märki seal lume tulekust) ja ummikud öösel. Meie busski oleks odavalt ühele autole kõrvalt sisse libisenud. Seal võttis peaaegu tund aega, et linnast välja saada, mis tõttu hilines terve reis kuni Birmingham'ini välja.
Mingi hetk ärkasin ülesse, väga palav oli, pilt käis ringi ja iiveldama ajas koguaeg. Kuidagi seal siis surin, kuni hommikul 7-8ni välja, kui me lõpuks Inglismaale jõudsime ja mul ka lõpuks parem hakkas.
Ennem ühte jõudsime Birminghami, koju kõndides saime ka väikese ehmatuse. Paarkümmend sentimeetrit meie ees kukkusid katuselt jääkuubikud alla. Päris vedas ikka meil. :) Nii see kodu meid siin vastu võtabki.

Natuke Amsterdamist:
Nagu juba ennem mainisin siis kõik tänavad on täpselt samasugused, proovi siis seal orienteeruda, meil vedas , et meil kohalik inimene koguaeg kaasas oli. Kuigi linn on tegelikult väga ilus. Suvel tahaks sinna tagasi minna. :)
Tänavad täituvad turistidega just eriti nädalalõpul, kõik kohad on kanepikohvikuid täis ja samuti on punaste laternate tänav populaarne. Tegelikkuses kohalikud enamjaolt ei külasta neist kumbagi: naisi saavad klubist ja kanepit tehakse kodus mugaval diivanil.
Poodide sortiment on suhteliselt sarnane Eesti omaga, nii riided kui ka toit. Isegi korralik leib ja hapukapsas on saadaval, mida nemad söövad aasta ringi, mitte ainult jõuludel nagu meie.
Inimesed on otsekohesed, kõik mida mõeldakse või tahetakse, öeldakse kohe välja. Samas on nad väga sõbralikud ja tšillid inimesed. Inglise keelt oskavad seal vist kõik, üldiselt räägivad nad mitmeid keeli.
Ilm oli suhteliselt külm ja tuuline, neljapäeval sadas päev otsa lund. Vahest harva nägi päikest ka.
Ühistransport on väga hea, kiire ja lihtne.
Niisiis väga põnev linn, soovitan kõikidele ja kui võimalik siis proovida seda kohta avastada kohalikkega. Teeb asja palju lihtsamaks ja huvitavamaks! :))

Ikka veel Inglismaal, aga Le Shuttle juba :)