London 2012

Olümpiale minek peaks olema eriline ja suursugune, aga väga imelik kui see ka poleks, siis minu jaoks oli see töökoht nagu iga teine. :D

Londonisse läksime 25-ndal juunil. Peale paari tunnist sõitu saabusime enda telkimislaagrisse. Saime asjad ära pandud ja siis läksime kuskile enda passidele järgi, ilma milleta ei saa Olümpia parki sisse. Kui järjekord saabus minuni, selgus et, mind pole andemebaasis sees ja nii jäingi ilma passita. Neljapäeval pidi olema jalutuskäik ja tutvustus Olümpia pargis, kuhu mul jäi minemata, sest mul polnud passi. Reedel käisime Erle ja teiste tšikkidega Londoni kesklinnas ringi, sest meil kahel polnud passe ja teistel oli vaba päev. Laupäeva hommikul saime ka siis lõpuks passid kätte ja tööaeg võis ka meil alata.

Mina töötasin Basketball Arena Workforce'is, ehk siis Korvpalli väljaku tööliste sööklas. Meie oma oli nimelt terve Olümpia pargi kõige suurem söökla inimeste arvult, lõunal käis läbi keskeltläbi poolteisttuhat inimest. Üks lõuna oli nii et, pidi tulema 900 inimest, aga tuli 1500. Polnud just kõige meeldivam öelda inimestele, et liha on otsas. Meie toitsime siis vabatahtlikke, kontorirotte, koristjaid ja kõiki teisi töölisi. 

Minu vahetused algasid 5:30 hommikul kuni 15.30 lõunal. Aga ülesse pidin ma ärkama juba paarkümmend minutit ennem nelja. Vahest tegin topeltvahetusi, nii et magada sain ainult paar tundi. Eriti meeldiv oli see aeg, kui mul silmapõletik oli ja tööaeg oli 18 tundi. Kristjangi ütles, et nägin välja nagu zombi. :D

Viimase vabapäeva veetsime Madliga Olümpia pargis, tegime pilte ja tšillisime niisama.

Viimane tööpäev oli lihtsalt nii hea, kõik inimesed olid rõõmsad ja naeratasid koguaeg, isegi meie muidu tossis ja vihane mänedžer M. kallistas meid. :)

Kokkuvõttes, mulle väga meeldis seal. :)

Olümpia staadion taga :)

Nägime Marko Kaljuveeri, sattusime vist telekasse ka mõneks sekundiks :)

Kristjani töökoht, kus ise töötasin ka kaks korda

Hetkeseisuga veel maailma suurim McDonald's

Tagapool olümpia küla :)

Velodroom, kus viimasel päeval tegi meie köögi kokk ka väikse eratuuri. :)

Korvpalli areena

Olümpia maskott

Markii lendas õhku :D

Päikest,

Liisi

Aeg ei ole miski, mida vajatakse. See on miski, mida võibolla saadakse. H. Wassmo

Samal päeval kui meie saabusime tagasi koju, alustas ka Julla teekonda Inglismaale. Pikemalt ma sellest vast rääkima ei hakka, Londonis käisime ja siis väiksed peoõhtud. Kuid siiski see aeg, mis me siin veetsime oli lihtsalt super. Aitäh Sulle ja näeme paari kuu pärast! :))

Lõpuks saabus 17. juuni, kui maabusime Eestimaa pinnal. 10 kuud kodust eemal olla on ikka päris pikk aeg. Kodus veedetud aeg oli parim üldse. Pooleteise kuuga sain maja ülevärvitud, natuke turisti mängitud, niisama puhatud ja siis Padas olla.
Lõpuks tuli aeg tagasi Inglismaale tulla. Saime siin paar päeva veeta ja siis algaski teekond Londoni Olümpiale, mis on juba omaette lugu.

Natuke Inglismaad :)

Julla tegi pannkooke :D

Päikest,

Liisi

Bonjour!

Detaile väga ei mäleta, aga põhi asjad vast suudan kirja panna.

Reis algas päev ennem lendu Manchesterist, sest lootsime, et saame veidike seal linnakeses ka ringi käia, aga nagu alati vihma sadas ja külm oli, seega otsustasime lennujaama ära minna. Passisime seal siis terve õhtu ja öö. Vahepeal saime seal tuttavaks Eesti neiuga, kes õpib Šotimaal. Tema oli minemas tagasi koju Eesti. Lõpuks tulid ka Mann ja Triine, ja nii meil see öö mõõduski eestlaste seltsis. Varahommikul 6 paiku läks lend Tallinnasse, meil tekitas see korraks ka kurva tunde, oleks ka hea meelega sellele lennule läinud, aga ei saanud. Meie lend läks paar kümmend minutit hiljem.
Lennuaeg oli väga lühike, äkki oli 1 tund. Maandusime Pariisi Beavous'i lennujaamas, mis tegelikult on Pariisist tunni pikkuse sõidu kaugusel. Nagu ikka, tahtsime enda reisi ja veidike hääletamist kaasata, mis seekord väga ei õnnestunud. Lõpuks saime kuidagi Pariisi äärelinna, sealt metrooga kesklinna ja siis kõmpisime rongijaama, kust võtsime suhteliselt kalli raha eest (30€) pileti Le Mans'i.

Minu silmis on Le Mans väga ilus väike linnake. Sinna saabudes oli kell juba pärastlõunal, kuigi väljas paistis päike ja oli suhteliselt soe. Hakkasime siis enda hotelli leidma, lõpuks mööda, mingit pikka tänavat ja väikese ringiga minnes leidsime selle ka ülesse. Tuppa jõudes jooksime kohe pesema. Pikk ja väsitav reis oli ju seljataga. Puhkasime veits ja läksime linnapeale ringi jalutama, et poodi leida. Mida me muidugi ei leidnud, kuid tagasi tulles, saime hotelli ees kahe eestlasega tuttavaks. Nemad näitasid meile poe kätte ja siis läksime nendega koos rongijaama, et veel suur kari eestlasi vastu võtta. :) Õhtu möödus kuskil, raekoja platsi sarnasel väljakul pubis istudes.

Järgmine hommik mängisime natuke turiste ja avastasime Le Mansi vanalinna. Meenutas natuke Tallinna vanalinna, kõik oli nii ilus ja toredasti teistsugune Inglismaa linnadest, kus puuduvad enamjaolt keskväljakud ja vanalinnad.

Õhtul läksime eestlastega koos mängu vaatama. Staadion oli võimas, vist suurim kus käinud olen, arvan, et see Villa staadionist ka suurem, aga pole kindel. Samas siiski esimene Eesti koondise välismäng meile nii et pole oluline ka. Seal olles rääkis meile üks eestlane tema enda esimesest välismängust, mis toimus Amsterdamis ja tema jaoks oli see kõige parem kogemus üldse. Nii et hetkel on plaan ka märtsis minna Eesti valikmängule Hollandisse, aga eks näis kas see plaan teostub ka. Tahaks väga, sest hetke seisuga on meil ka majutus seal olemas, tänu Olümpia mängudele. :)

Viimase hommiku veetsime koos Lille'i üliõpilase ja tema sõpradest eesti üliõpilastega. Tegime kuskil pargis väikese pikniku ja pärast liikusime pubisse, et Kaia mängu näha. Õhtul saime ühe eestlasega Pariisi, mille eest oleme väga tänulikud. Aitäh Ats! :)

Tagasitulek Inglismaale võttis aega 9 tundi bussireisi Londonisse ja sealt veel omakorda 3 tundi bussireisi Bhami. Päris väsitav oli, aga samas oli see hea vaheldus Inglismaa elule ja saime ka Prantsusmaal ära käidud.

Ainuke pilt Prantsusmaast. :D

Väike video fännide reisist Le Mans'i :)

Päikest,

Liisi