Saatus meile homse toob.

Esimene jalkatrenn – check.

Esimesed valud – check.

Käisime siis eile UCB Womens Football Club'i trial'itel, eesti keelsest vastest pole jälle õrna aimugi. Pidime kella kaheks minema The Maltings'isse, Bar One'i, see UCB õpilaste baar. Go Mighty Cakes !? Vist oli midagi sellist. Poole kolme ajal hakkasime bussidega liikuma staadionile või õigemini treeningväljakutele, Birmingham City ülikooli omad. Meid oli seal kokku 10-15. Suhteliselt vähe, arvestades, et meeste klubisse proovijaid oli üle 100 kindlasti.

UCB Womens football. Kuigi me platsile mängima ei pääse, me siiski täiesti algajad ju, siis trenni saame kaasa teha, nendega mängudel käia ja ka social events'itest saame osa võtta. Meeskonnas on siis kamp inglise naisi, 1 soomlane, 1 sakslane ja 2 eestlast. Viimased kolm on algajad, kõik teised on varem jalkaga tegelenud.

Muideks sakslase sarnasus Kaisaga on hämmastav. Kui ma ei teaks, et ta sakslane ja poleks Kaisat ammu näinud, siis ma võiks väga vabalt Teid sassi ajada. :D

Trenn iseenesest ei olnud midagi hullu, ootasin kümme korda hullemat. Üks soojendusring võttis ka rohkem võhmale, kui trenn kokku võttes. Aga ma siiski kaldun arvama, et see oli praegu alguse asi. Tegime mingeid sööduharjutusi, mul on veel veidike võrkpalli refleksid sees, aga vast kaovad need ruttu. Sain palliga vastu nägu, Madli ka. Kõige hullem ei olnudki. Aga nii pea korrata küll ei tahaks. Tagasi jõudsime peale kuute vist. Kui meie trenn oli 1.5 tundi pikk, ma vähemalt arvan nii, siis poisid tegid kolm tundi jutti. Vaesed nemad. :D

Kuigi eile ei olnud midagi tunda, ainult väsimus tuli õhtul kiiresti, siis hommikul oli küll raske voodist välja saada. Kõik kohad on nii valusad ja kanged, kuigi ma ei saa aru millest, sest me õieti ei teinudki seal midagi. Nii et tahaks näha, mis ma siis tegema hakkan kui õiged, korralikud trennid tulevad. Loodame, et ma ikka jään ellu. Pluss siis on veel kool, töö (loodetavasti), hispaania ja inglise keele tunnid (loodetavasti) ning veel sada uut asja. Vast olen tubli ja saan kõigega hakkama.

Järgmine trenn peaks olema esmaspäeval, aga kuna siis on mingi massive party, siis see jääb ära ja lükkub ülejärgmisesse esmaspäeva. Normaalne eks. :D OOTAN järgmist trenni juba. :)

Üldiselt peaks trennikava olema selline: esmaspäev – muruväljakul

neljapäev – jõusaalis, fitness

kolmapäev – mängupäev

Kuulsime natuke lugusid ka ühikatest ja socity'test. Kui palju nad tõele vastavad ei oska öelda, aga südame ajas pahaks küll.

UCB meeste jalgpall – rebaseid sunnitakase sõnaotseses mõttes väljaheiteid jooma ja sööma. Üleeelmine aasta oli naistejalgpalli klubi ka meestega koos olnud, siis oli päris ränk ikka olnud, aga nüüd naistel teist aastat järjest omaette socity ja meile lubati, et nemad selliseid asju ei korralda. Loodame. :D

Ühikad – no seal pidi asi täiesti käest ära olema, mehed pissivad köögis kraanikaussidesse, igale poole kuhu juhtub. Hommikuti võib neid sealt põrandalt magamast leida. Üks tšikk rääkis, et talle oli mingi paljas kutt ukse taha tulnud ja küsinud, kas ta saab dušši alla minna.

Skype.

Sain enda läpaka veebikaamera Taavi abiga tööle, nii et nüüd saab Skype'is jutustada. Kuigi minu kuulmine võib suht halb olla, sest mul nii vana arvuti juba, et jah pole just ideaalne, aga ajab asja ära.

Olen Skype'i teel juba enda perega rääkinud, nägin kõiki ära nüüd, pole kuu aega neid näinud ju. Kodu nägin ka, nii tahaks ise seal kohal olla. Ralfike on ka suureks kasvanud. Tahaks teda sülle võtta ja pai teha.

Peaaegu oleks juba unustanud, sain reede õhtul enda PAKI kätte. 1,5 nädalat võttis aega, aga asja sai. Kui ennem on postikasti teadetis toodud, et all fuajees pakk/kiri, siis reedel küll midagi ei olnud. Õhtul tahtis Madli ise aga küsima minna, kas on midagi. Üllatus-üllatus oligi, aga mitte talle, vaid mulle. :D Madli pakike on tõenäoliselt lost in mail. Kahju, seal oli ka palju head kraami.

Sain enda matkakoti ja tossud kätte. Saab pikast nimekirjast veel asju maha tõmmata.

Eesti leiba, mett, komme, suitsuvorsti saime ka. Õunamoos oli pakis käärima läinud ja ajas purgist välja, unlucky. Ning kõige tähtsam: sain nõela ja niidi, nüüd saan tasku ära parandada. Jess. :D

Kui keegi tahab, siis võib mulle veel pakke saata, ära ei ütleks. Aadressi saate eelmistest postitustest. ;)

Vana soovis ümbrusest pilte, palun. :)

Meie aken on paremalt kõige ülemine.

Meie peamise sissekäigu tänav.

All lõpus Itaalia restoran, vasakul majas Lasan (india) restoran ja seal samas ka sissepääs parklasse, kiirem viis koju saada.

St Pauls Square.

St Pauls Place.

Uks lobby'sse, meie maja peauks.

St Pauls'i kirik.

Lemmikpood nr. 2 Birminghamis. Leedu toidupood.

BT Tower, korteri lähedal, selle järgi leiate ka meid kohe ülesse.

Pühapäevane pärastlõuna Bhamis.

Madli uus tööpost.

Minu pakike. Aitäh emme! :)

Päikest,

Liisi

Keeping fit, ladies!?

Käisime kolmapäeval freshers feyer'il, mis toimus the Maltings'i võimlas. Sealt olid igast UCB spordiklubid ja veel muud ürituste promojad kohal. Me registreerisime ennast naiste jalgpalli, laupäeval kell 2 on tryouts (ma ei tea eestikeelset vastust hetkel). See saab põnev olema, me pole ennem jalkat mänginud ju ja vorm pole ka just kõige parem hetkel.

Läksime siis eile teist korda jooksma siin oldud aja jooksul, tegime kanali ääres väikese ringi, 3-4 km äkki. Piisab ka esimesteks kordadeks.

Täna käisime koolis, mul on mingit dokumenti vaja haigekassale esitamiseks, et ma ikka õpin siin koolis, sest nähtavasti minu tervisekindlustuskaart ei kehti enam ja ma pean seda iga aasta uuesti taotlema hakkama. Mida iganes eks, see et ma Uks õpin ei tähenda, et ma Eesti kodanik enam ei ole.

Liitusime ka International society'ga, jälle üks kaart rahakotis juures. Mul neid vist 5 tükki siin juba tekkinud ja neid muudkui tuleb juurde. :D

Täna oleme tegelenud veel CVde saatmisega, suhteliselt väsitav asi tegelikult. Loodetavasti saab kunagi lähitulevikus ka positiivsed vastused.

Hmm, mis me veel tegime..!? Ostsime poest eluks vajalikku sööki. :D Tund aega tagasi tulime jooksmast, the NIA (National Indoor Arena) ümbrus oli rahvast täis, juba päeval vaatasime miks nii palju rahvast, aga seal esineb täna vist keegi kuulus koomik, Lee James, vist.

Homme vast lähme koolist läbi, saan selle dokumendi kätte ja posti panna meie kallile Haigekassale. Jätkuvad tööotsingud nagu alati, söök, väike jooks ja mis seal muud.

Vahest linnapeal satume kokku ka Hattersi elanikega, naljakas. Aga samas huvitav. :D

Tahaks juba kooli tegelikult, näha kursusekaaslasi ja hispaania keele kursusele minna. Vähemalt saab espanjoli harjutada ka igapäeva elus, siin hispaanlastest puudu ei tule. ;)

Igatahes ootan kooli juba! :)

Päikest,

Liisi

Keeps getting better and better everytime.

Käisime siis täna orientation weekil, suht põnev oli, mingi hetk tundus nagu oleks Eesti koolis, sest meie ümber oli suur kamp eestlasi ja kuulda oli ainult eesti keelt, mõningate mööndustega ka inglise keelt.

Nägime täna ära ka vist ainukese eestlase meie kursusel, Egon oli tema nimi, I think. Sorry. :D

Tundub üks duracelli jänes olevat, heas mõttes muidugi.:D Ja meie sinu eest küll esseesid tegema ei hakka, pigem vastupidi ikka. ;)

Registreerisime ennast kohaliku perearsti (BG) juurde, saime job centrest veidike infot.

Sain täna endale uue inglise numbri (07972370495), selle saamisega oli ka paras jama. Aga müüja, Chaz, pakkus mulle välja, et ma kandideeriks Orange'i kauplustesse. Eks siis tuleb proovida. Halba see ei tee ju. Mitte, et ma midagi telefonidest ja müügitööst midagi teaks.

Koolist saime ka natuke infot huvitegevuse kohta. Valisin endale mõned asjad välja. Esiteks tuleb liituda International Society'ga, korraldatakse igast reise, et välisõpilased õpiksid Inglismaad paremini tundma.

Siis on veel naiste jalgpall, adventure sports, hispaania keel, midagi suustamise kohta ja miskit oli vist veel.

Loodan, et sellise koguse asjadega elan selle aasta üle.

Päikest,

Liisi

Wall Of Fame

.Võtsime täna ennast kokku ja tegime korteri rohkem kodusemaks ja värvilisemaks. Panime garderoobi ustele pildid ja postrid. Ja postritel pole mingisugused Orlando Bloom'id ja Leonardo DiCaprio'd, vaid ikka Liisu iidolid teatud spordialas. Võite kolm korda arvata milles.

Nii hea tunne on nüüd seda ust vaadata, teeb tuju kohe paremaks. Juba praegu olen ma suutnud lihtsalt seda vaadates mõtetesse jääda. Kõik head ja ilusad mälestused tulevad meelde.

Paar pildikest ka sellest:

Täna suutsime taas paar väikest asja nässu ajada. Aga üritame positiivseks jääda ning lubasin, et ei kirjuta enam siia negatiivset vastukaja ja ka ise enam ei mõtle sellepeale.

Käisime koolis saime tõendi maksudest vabastamise kohta, hea seegi. Homme paneme posti.

Praegu teeme süüa: ahjukartulid porgandi, sibula ja kotlettidega, kõrvale idud (salat), leedu leivaga juust ja sink ning kuidas unustada saab: TEE. Dšiisas küll, kaua võib noh, tahaks piima juua, aga ei saa, tudengid peavad siin kokku hoidma. Pärast üritame mannaputru ka teha, vast saame hakkama. Ega see mingi raketiteadus pole. Ei, tegelikult pole hullu, oskame küll. Me oleme köögis osavad tšikid ju ja seda ilma igasuguse irooniata. :) Ennast kiitmast me ei väsi. ;)

Head isu meile,

ja Päikest Teile,

Liisi

Time to let go.

Viimaste päevade meeleolud on suhteliselt muutlikud olnud. Pidevalt juhtub midagi, mis kõik nässu keerab. Justkui, midagi takistab meid hästi tundmast. Aga samas, pole midagi ületamatut.

Koguaeg toimub meil võrdlus Eesti ja Inglismaaga, enamjaolt tundub, et Elu Eestis on kümmekorda parem kui siin. See on küll võrdlus alles 1 kuu järgi, mis on ilmselgelt liiga väike, kuid siiski piisavalt pikk aeg, et midagi tundma õppida.

Kõik liigub siin nii aeglaselt ja keeruliselt, asjad toimuvad kas telefoni või postiteel. Üks asi ilma, milleta on raske hakkama saada, on postikood. See on kasutusel nii pangakaardiga neti oste tehes kui ka ma ei tea millel. :D Ühesõnaga, seda läheb igal pool vaja. Ennem küsitakse postcode'i kui aadressi või tel. Numbrit.

Tihti, kui miski valesti läheb, tulevad mõtted pähe, et oleks pidanud Eesti ülikooli minema ning elu oleks palju parem ja kerge. Kuid, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Praegu tundub, et kõige kergem olekski lasta minevikul ja oleks'itel minna, elada olevikus ja vaadata tulevikku lootustandva pilguga. Ning nagu ma vanalegi kirjutasin, siis tegelikult on mul ju võimalus terve enda ülejäänud elu Eestis elada. See kogemus siin Inglismaal on hindamatu ja usun, et ilma selleta poleks ma see, kes hetkel olen.

Saime paar päeva tagasi kirja City Councel'ist (linnavalitsus), et meil tuleb maksta makse 570 naela. Jeeh right, nagu meil oleks sellist raha. Uurisime netist selle kohta natuke ja saime aru, et õpilased, seda maksma ei pea. Õnneks. Igaks juhuks kirjutasime Martinile ka ja ta ütles, et õpilased on sellest vabastatud ja et me peame koolist avalduse võtma, mille siis linnavalitsusele saadame.

Saime täna lõpuks Anult kirja kätte, mille ta pani posti 7. septembril, ühesõnaga enda emme saadetud pakist võin ma vähemalt paar nädalat veel edasi unistada. Kiri tuli muideks alla fuajeesse (teadetis postkasti), nii et loodetavasti tulevad pakid ka sinna, siis me ei pea neid kuskilt postkontorist koju tassima.

There's something wrong with me.

Ausalt ka see ei ole normaalne, kui palju ma söön. Kodus ma ei söönud pooltki nii palju kui siin. Kui mina enda söögi lõpetanud olen, siis Madli on poole peal ja seda päriselt, ma ei liialda. Õhtusöögi pidin üldse mina tema eest lõpetama. Sellise tempoga oleme me varsti pannkrotis (tegelikult oleme seda juba nagunii). :D

Jalutasime täna korteri ümbruses ringi, siin neid juveelipoode ikka päris hullult, pole ime, et selle koha nimi Jewellery Quarter. Me oleme ümbritsetud kulla ja karraga. :D

Ma tean, et vana tahtis majast ja ümbrusest pilte, aga hetkel pole jõudnud neid teha, tulevad kunagi hiljem.

Loodetavasti on raha jõudnud homseks mu NPNK'lt Lloydsi kaardile, siis saaksime homme endale uued Inglise numbrid teha, sest hetkel on meil pay-and-go pakett ja sellel krediit otsas. Nüüd me teeks endale pay-monthly kaardi, tuleb kasulikum, sest kui tööintervjuud hakkavad tulema, siis läheb vaja numbrit, mida kasutada ka saaks. Praegu ongi helistamiseks Eesti kaart, suhteliselt kallis või nii. Kasutame suhtlemiseks igast asutustega netti, see odavam.

Homme lähme veel kool, algab niiöelda Orientation Week. See on mõeldud välisõpilastele, seal aidatakse igast asjadega, kuidas teha panagakonto (millega me ise hakkama saime), meditsiiniline abi jne. Eks kirjutan lähemalt kunagi, mis kasu me sealt saime.

Kolmapäeval on koolis mingi üritus, kuhu me ka loodetavasti saame minna, tahaks ennast sinna naiste jalkatrenni kirja panna. Saaks korralikult trenni hakata tegema. Ma arvan, et ma sureks sinna Lake Districk'i praktikale ära ilma trenni tegemata. Juba vaatasime, seal mingid kalju ronimised, raftingud jne. Õudne, aga samas põnev.

Päikest,

Liisi  

Liisi is back in da business. For sometime.

Tere tere,

Ei minuga pole midagi juhtunud, olen ikka veel elus ja täie tervise juures. Lihtsalt minu arvutis ei funka raamatukogu nett ja seega pole ma viitsinud ka Madli omas blogi kirjutada. Kirjutasin nad kõik arvutisse ülesse ja postasin nad just siia. Nii, et Teil lugemist kui palju. Mõned pildid said ka.

Thank you, my love.
Täna käisime NINo intervjuul. Kartsin hullemat. Mõtlesin, et see intervjuu  toimub kuskil kinnises kabinetis ning näeb välja nagu ülekuulamine. Tegelikkuses oli asi üldse teistmoodi. Läksid JobCentre'sse kohale, mis meie kodust on mõne minuti tee, ootasin seal all, üks turva tuli minu juurde ja saatis meid ülemisele korrusele. Pretty face tagab nii mõnedki eelised. ;) Üleval oli 10 erinevat lahtist boksi, kus siis see niiöelda intervjuu toimus. Meiega tegeles üks lahke mustanahaline naine. Näitasin enda dokumente ja põhimõtteliselt oligi kõik.
Minu intervjuu toimus 11.20 am, Madli oma pidi olema 1.20 pm vist, aga kuna Madli oli minuga seal kaasas (turva saatis Madli minuga koos ülesse), siis sai Madli ka kohe enda intervjuu ära tehtud.

Saime täna lõpuks ka enda panga PIN-koodid postiga. Jeeeesss. :D

Netilugu.
Raamatukogus on tasuta nett, selle jaoks peavad sul olema paroolid. Netti sisse logides peaks ette tulema lehekülg, kuhu saad sisestada paroolid. Mul aga sellist lehte ei tule, ühesõnaga netti ka ei saa. Täna ostsime minu mälupulgale neti mahtu juurde. Nii et nüüd saan mõnda aega jälle internetiseeritud maailmas olla. Nii hea tunne on kohe. Sorry, I'm estonian, I need Internet. :D
Proovime ühendust võtta ka Madli IT-mehega, kes äkki saaks mu arvuti nüüd korda teha. Loodame parimat!

Pühapäeval on tähtis kuupäev, meil saab kuu aega täis Inglismaal.

Viimastel päevadel on siin suhteliselt ilusad päevad olnud, vähemalt minu jaoks, sest sain kleite kanda, soe oli. Inglased muidugi käivad enda mantlite ja jopedega ringi, kuigi tegelikult ei ole nii külm. Ja ma olen suhteliselt kindel, et talvel, kuskil jaanuaris/veebruaris, siis kui külm, hakkavad nemad lühikeste riietega käima. Twisted world.



Päikest,

Liisi

Elu tuleb võtta suure lusikaga.

14. september

Ilusat 21. pulma-aastapäeva emmele ja issile!!!

Saime täna enda CV-d lõpuks tehtud. Päris normaalsed tulid, loodetavasti aitavad nad ka tööintervjuudele saada.

Pangakaardi pin-koodid pole ikka veel tulnud, nii närvi ajab. Selle taga seisab Internet, töökuulutused, CV-de saatmine jne.

Lähme täna panka oma koode nõudma. Nii ikka ei saa, kuidas kaart saabub ruttu ja koodid mitte!!??

Ilmselgelt ei olnud sellest kasu, vastus oli, et kui esmaspäevaks ei ole tulnud, siis lähme uuesti.

Saime täna lõpuks ka boileri seadistatud, polnudki nii raske, kui algul tundus. Logic is basic of everything. You are the lighthouse in the bay of stupidity.

Mul täna kleidipäev, teised küll pikkade riietega, aga mul pole külm. You know, I come from North Pole.

Kui keegi peaks küsima, mis on minu hetke unistus, siis vastus oleks kohe kindlasti - AUTO. Nii tahaks autoga sõita. Mõnus on vaadata kui inimesed kiirendavad ja need tuunitud autod on ka vägevad. :D Who would have ever guessed that, huh!? ;)

Koduigatsus või õigemine, selle puudumine.

Helistasin täna issile, soovisin õnne. Ta muidugi küsis, mille puhul. Aga tema puhul pole midagi imestada, ta ei tea enda sünnipäevagi. Igatahes, issi küsis, et kas mul koduigatsust juba pole. Ausalt öeldes mitte, lihtsalt tahaks enda peret näha. Aga muidu kõik korras, õhtuti ei nuta, ei mõte kodu peale koguaeg. Samas, see aeg võib veel tulla, kui tööl ja koolis raske saab olema. Loodame, et mitte. Kuigi vahepeal siin küll kirume, et oleks võinud Tartu või Tallinna ülikoolidesse minna, kuid mis tehtud, see tehtud. Ja ega sellisel juhul oleks me kahetsenud, et me Inglismaale ei tulnud. Nagu öeldakse, kunagi ei olda rahul seal, kus ollakse.

Siiski ma olen õnnelik, et ma siia tulin ja tänulik oma vanematele ja kõikidele teistele, kes kaasa aitasid! :)

Sain Jobcentre'st sõnumi. Meeldetuletus, et reedel intervjuu on. No kes seda ikka unustada saaks. Loodetavasti läheb seal kõik hästi ja ma ikka saan selle NI numbri, ilma selleta jama kaelas.

Muideks, ikka ootan teilt kirju ja joonistusi, pakke võite ka saata. Ning muidugi ootame Teid külla, kes lubasid tulla! :) Hakake pileteid broneerima. ;)

The house is on Fire.

Suutsime täna õhtul esimest korda suitsuanduri huilgama panna. Uuups, didn't do it on purpose. Just happened. Ahju põhjas oli mingi õli või rasv, mis läks kärssama. Ning nüüd ootame, et ahi ära jahtuks ja selle ära koristada saaks, siis saab söögitegemisega jätkata. Kõht nii tühi juba.

The rules of the game of life.

Sain eile sõnumiga meeldetuletuse elu reeglitest, mis kehtivad mulle ja Madlile ka.

1. Learn to survive on streets. Õpi tänavatel ellu jääma.

2. Kahjuks teist ei mäleta. Sorry. :D

3. Choose spanish guy. Vali hispaania mees.

4. Dance with spanish guy. Tantsi hispaania mehega.

5. Marry the mexican. Abiellu mehhiklasega.  

Lisaks meie uus käemärgu anne on awkward turtle. Kes teab, see teab. :D

Niimoodi pargitakse siin Smarte.

 Madli tegi kunsti.

Twice in a row.

Päikest,

Liisi

Ametlikult üliõpilane.

12. september

Esmaspäeval käisime koolis registreerimas. Saime kätte enda õpilaskaardid ja UCB mälupulga, hää, sest unustasin enda oma koju. Nägime paari enda tulevast kursusekaaslast. Tunduvad suht noored võrreldes minuga, kes ma juba vanamutt. Koolis liikusid ka ringi väga noored, jäi mulje nagu me oleks mingid vanurid seal. Loodetavasti see nii ei ole.

Oleme tegelenud ka enda CV-ga. Inglismaa CV on Eesti omast ikka väga erinev, vähemalt meie omast. Oleks me enda vanadega tööd otsima hakanud, siis meid oleks kohe välja naerdud.

Saime ka enda uhiuued Lloydsi pangakaardid kätte, kuid mis hetkel on täiesti kasutud, sest pin-koodid pole siiamaani saabunud. Oleks juba aeg, või nii!!??

Pangakaart on ilus roheline. :) Unistuste pangakaart on küll LHV uus sini-must-valge kaart, aga küll selle ka kunagi saab. ;)

Postkast on ka igapäev mingit „rämpsu“ täis nii panga kui ka UCASe poolt. Saadaks siis vähemalt midagi asjalikku!!

Ahhjaa, emme paneb varsti mulle posti teele, loodetavasti jõuab see kohale, siis saab häääd kraami. :)

Käisime täna Tescos, ostsime 5 kg sibulat. PAAARTTYYY! :D

Ilm on ka viimasel ajal pööraseks muutunud, koguaeg mingi räige tuul nagu Eesti talve torm ilma lume ja -30 kraadita.

Vihma sajab suht vähe, ükspäev oli hull padukas, aga see ka kõik.

Vahest meil ka ikka päike paistab, näiteks täna. Täitsa kleidi ilm oleks, ilma selle tuuleta.

Jalgadega on ka veits jama majas. Terve tänane päev olid nad pinges ja valus oli kõndida. Selline tunne oli nagu oleks SEB Sügismaratoni jooksnud. Õudne. Loodetavasti see valu kaob varsti ära.

Üldiselt, aga oleme kohanenud selle Inglismaa eluga, midagi uut siin enam ei ole. Varsti saab kuu aega juba siin oldud. Kool hakkab ja töö leiab, siis saab pinget ja vaheldust.

Imelik on mõelda, et varsti juba september läbi ja me ei käi ikka veel koolis. Mõnus, siis 2.5 kuud kooli ja ongi vaheaeg. See peaks hakkama vist 17. detsember ja lõppeb 22. jaanuar. Kas Eestisse jõuan jõuludeks, raske öelda, aga ma väga loodan.

Laupäeval ja pühapäeval oli Bhamis mingi Artsfest, igalpool olid üritused, bändid esinesid, töötoad jne. Päris huvitav oli. Pühapäeval, the REP-i (teatrimaja) juures esineid paar head bändi, Amateurs oli üks vist neist. Peaks nad kunagi netist ülesse otsima.

Riietus.

Üks vähestest asjadest, mis silma riivab on meeste riietus. Õudne, iga teine, kes vastu tuleb on riides nagu naine. Vastik, Eestis vähemalt mehed oskavad riides käia. Ei kanta naise pluuse, jakke ja imelikke jalatseid palja jala otsas. Siit jätame välja muidugi ülikondadega mehed, nemad on väga šikid. ;) Ühe vaateakna peal oli: „Girls love boys in suits.“ vms. Thats right!

Kodu.

Meie korteri ümbrus: itaalia, india restoranid, pubid, baarid. Meie korteri all on ka galerii ja akna all on koguaeg vanemat sorti cabrio Mercedes. Niii ilus, tahaks ka sellisega sõita. Maja seest ja väljast parklast leiab Porsche'sid, Land Rover'eid, sport BMW'sid jne. Suht tore on olla vaeste üliõpilastena rikkurite keskel, aga samas, ei kurda.

Päikest,

Liisi

Elu nagu lill.

7. september – hullemat päeva annab tahta.

Kõik, mis vähegi nihu minna sai, läkski. Enam ei mäletagi, mis toimus, aga meelde jäi see, et jäin haigeks, arvuti keeldus Internetti logimast, plaan sünnipäeva tähistada, lõppes sellega, et mitte ükski cashmachine Bhami kesklinnas otsustas sellel ööl mitte funktsioneerida. Jeei, for me.

„Holy shit!“

Aga vähemalt sai nalja. Kõndisime Viqtoria Square'i poole, Madli ees, mina taga. Tulid eest poolt kaks mustanahalist meest. Astun siis Madli tagant välja, hea, et kiirabit ei pidanud kutsuma. Mees oleks peaaegu südamerabanduse saanud. Haahaa:D Mida kõike kingad ja kleit ei tee siinsetele meestele. ;)

Issi, võid rahulik olla, Inglise valged mehed on palju kenamad, nii et ei too ma ühtegi mustanahalist Sulle koju. :D Ja emme, ei, sa ei pea mustanahalist last Konguta lasteaeda viima. Ma tulin siiski siia õppima, mitte meest otsima. :D

Reedel, ehk täna (kuigi postituse lugedes on ilmselgelt tänasest saanud kolmekuu tagune päev..) käisime koolis, et lasta kontrollida meie CV-d. Piinlik oleks jääda tööst ilma, ainult vigase CV tõttu.

Käisime täna ka turu peal. Esimesena lihaturul, seal olles tekkis küsimus, milline liha seal müügiks on. Mõtlesime välja plaani, et hakkame püsiklientideks, siis äkki saame poole odavamalt.

Tegime endale raamatukogu liikmekaardi, saame netis käia seal (õigemini Madli saab) ja eks kunagi lähitulevikus saab sealt kooli jaoks vajalikke raamatuid ka. Can't wait it! :) Gotta love school.

„Cute crazy man say whaat!?“

Igatahes istusime raamatukogus ja järsku ilmus mingi kutt sinna. Küsis midagi, millest me kumbki aru ei saanud.!!?? WTF? Hakkas siis mingit lugu rääkima: tema sõber olevat toonud mingi tšiki koju, tolle stringid olid sinna jäänud ja siis tuli tüdruksõber koju, küsis kelle omad. Kutt vastas, et tema omad, ta katsetab neid nädal aega. Kutt siis rääkis meile, et käisid teist paari stringi veel ostmas. Ning siis lahkus meie juurest. Nagu mida kuradit, mingi uus külgelöömisviis või!? See pole normaalne. Lisaks mulle ei meeldi kui mingid võõrad mehed panevad enda käe mulle peale. Get lost!! Tahaks siit linnast nagu elusalt pääseda.

Feels like home.

Ma ei tea kas ma varem olen sellest kirjutanud, aga lugesin, et Bhamis pidi olema leedu toidupood, käisime seda kunagi otsimas, aga ei leidnud. Täna siis otsustasime uuesti seda otsima hakata. Jaa oiii imet, leidsimegi selle ülesse. Poe nimi on Lithuanica ja asub Livery Streetil, seal samas ka Hattersi Hostel. Kuna me käisime teist teed pidi kesklinna, siis pole ime, et me seda poodi ei märganud. Aga siiski oli nii hea meel seal poes näha Laima sefiiri, hapukapsast, kalja, Vana Tallinnat ja tumedat leiba. Ning kõige parem selle asja juures on see, et see pood asub meist paar tänavat edasi. Cheers! (või ingl. keelne variant Dirty sex!)

Bhamis peaks tegelikult veel vene pood Babushka ka olema, kuid pole leidnud veel.

Söök.

Viimastel päevadel oleme korralikku Eesti toitu teinud, kartul, kotletid, tomat-kurk-hapukoor. Nämmnämm. Hommikuti sööme putru&võileibu ja teed. Lõunal tavaliselt paar võileiba ja jälle teed. Õhtuti on kas pasta, pitsa või kartul ja üllatus-üllatus: tee. Roheline salat käib ka alati juurde, idud on päris head.

Üritame söökidest pilti ka teha, et mingitki värvi blogisse saada, aga koguaeg läheb meelest või ei viitsi. ;)

Sünipäeva hommikusöök.

Ja õhtusöök.

Tõestus, et me kõik ära ka sõime.

Vaade aknast.

Päikest,

Liisi

Lissy ja Mädly uue elu algus.

5. september

Nädala algus on väga töiselt möödunud.

Esmaspäev.

Nagu eelmises postituses mainitud sai, siis esmaspäeval kolisime oma uude korterisse.

Teisipäev.

Helistasime Job Centre'sse, et NI (National Insurence) numbrit taotleda. Kõne kestis kuskil 7 minutit, enam vähem möödus ladusalt. Intervjuu aja sain 16. septembriks kell 11.20. See saab õudne olema.

Helistamise ajal on vaja teada kindlasti oma elukoha aadressi, sest sellele saadetakse pärast kinnituskiri. Lisaks küsiti ka UK numbrit, Inglismaale saabumise aega, isikuandmeid ja meditsiinilise tausta kohta.

Veel käisime me turu peal endale sööginõusid ostmas. Saime ilusad nõud väga odavalt. Hea meel selle üle.

Enamus mu blogilugejatest vast teab, et ma suur jalkafänn ja alati kui mäng toimub, tuleb siia ka selle kohta postitus. Kahjuks peate ära kannatama.

Mängu vaatasime läbi ETV (mis hakkis jubedalt), kuulasime Vikerraadiot ja lugesime Soccerneti/Postimehe live stream'i.

Mäng oli supper, kahju ainult, et ise seal kohal ei saanud olla. TULEMUS: EESTI VÕITIS 4:1 PÕHJA-IIRIMAA'd!!!! Supppppperrrrrrr! :)

Nagu Raio Piiroja ütles: „Lõime 5 väravat ja mäng lõppes seisuga 4:1.“

Jätkan sealt kust pooleli jäin. Kuna mu läpakas ei funka enam korralikult, siis kirjutan sündmused ülesse arvutisse ja kunagi, kui mu kullakallis arvuti tööle otsustab hakata, siis postitan blogisse ülesse.

Päikest,

Liisi

Veni. Vidi. Vici.

Esimesed rõõmu uudised.
Kolisime täna lõpuks enda korterisse sisse. Korter asub Jewlery Quarteris (rikaste rajoon). Saint Pauls'i parki kõrval. Meiega samas majas on restoran ja üle tee asub Itaalia restoran. Nomnom.
Korterist endast natuke. Uus, integreeritud köögitehnika, garderoob. Meil on köök, vannituba ja magamistuba. Nagu ennemgi sai räägitud, siis kahjuks tuleb meil järgnev poolaasta samas toas elada. :D Hope we won't kill each other.

Täna käisime rongiga Coventry's IKEA's meie uude kodu asju ostmas (tekid,padjad, pannid jne). Suhteliselt väsitav oli, pool tundi tagasi jõudsime Tescost, käisime süüa ja majapidamistarbeid ostmas.
Olen nii väsinud, et ei jõua sammugi kõndida.

Nädalavahetus.
Möödus lõbusalt. Hostelis saime tuttavaks Jose'ga. Ta on pärit Mehhikost, ilmselt rikas, sügisel läheb Oxfordi ülikooli politoloogiat õppima, tulevane diplomaat ja Mehhiko president. Kutsus meid Oxfordi külla, talveks kutsus Austriasse, tal sõbral seal mingi mägimaja. Nii tahaks. :D Lisaks pidavat meie ta tulevased naised olema. We shall see. ;)

Reedel vaatasime keldris telekatoas Hostelit. Hea mõte või nii, nii mõnigi nägi pärast õudusunenägusid.

Käisime Jose ja teiste hispaanlastega laupäeval pubis ja Walkaboutis. Tegid välja tequila ja mingid värvilised shotid. Sisse saime tasuta tutvuste kaudu. Oleks koguaeg niimoodi. :)
Walkabout oli päris suur ikka, oli nii noori kui ka vanu. Haises okse järgi. Väkk.
Fun-fun-fun.
Pärast rääkisime all Cory'ga juttu, kes muideks oli Kaine. Imesid ikka juhtub vist. Ta on pärit Austraaliast, aga töötab siin kokana, et reisimise jaoks raha teenida. Soovitasime talle Eestisse ka minna (ilusad naised, peod ja Pärnu rand), eks näis kas ta jõuab sinna. :)

Eile käsime pargis istumas, ajasime lolli juttu Jose'ga, suht huvitav inimene. Laulis hispaania keelseid laulu ja rääkis enda "suhtest" Jumalaga. Andsime talle VV'i, sai hakkama ilma pealekata. Kuigi läbi raskuste, ta meil tequila mees ju.

Meie uus aadress:

520  40 St Pauls Place
St Pauls Square
Birmingham
United Kingdom
B3 1FQ

Kõik, kes soovivad võivad meile pakke saata, ega me ära ei ütle.

Soovi nimekiri: leib, õunamoos, Kalevi kommid, šokolaad, Viruvalge (Madli), sibul, küüslauk. Ühesõnaga kõike, mis on eestimaine.

Hiired vist kallal käinud.

Kapi sisu. Okei, tegelt seal rohkem asju, vist.

Sassis juba.

Meie pühanurk.

Vabandust, ei ole jõudnud korrastada.

Madli oli kinni kiilunud enda telefoni külge.

Veits udune sai vist.

Päikest,


Liisi

EESTI EEST!

Mõtlesin, et teen väikese postituse veel, enne suursündmusi. ;)

Korteriga seoses asjad liiguvad, esmaspäeval peaks asi selge olema, mis saab. Loodame, et kõik laabub.

Eile pidime ööbima hosteli dormis, kus koos meiega olid poolakas, he/shewoman ja keegi veel. Saime ühika elu maitset veidike tunda ja sellest täiesti piisas, et tahta enda korterit. Igatahes seal haises rõvedalt, pluss see mees/naine norskas ja magamise ajal sülitas pudelisse, mis tal kõrval oli. Suutsime seal toas magada vist 5 minutit, ennem kui mul üle viskas ja alla keldrisse kolisime telekat vaatama.
Kell 2 am hakkasime vaatama Grownups'i (suht hea ikka) koos Madli ja Cory'ga (see austaallasest kloun.. tegelikult pole ta midagi nii hull, lihtsalt üks hull duracelli jänes). Ta kolis magama ära mingi 4 ajal äkki, endal oli vaja hommikul 14tunnisele tööpäevale minna, kusjuures ta oli joonud. Lubas töölt ära tulla. :D Aga seda ta vist lubab iga jumalapäev teha. :D
Meie hakkasime järgmist filmi vaatama, kuni kell sai 6 hommikul ja inimesed siia alla kööki hakkasid kogunema. Nemad tulid hommikust sööma ja me polnud magama jõudnudki (siiamaani pole, kell 12 öösel).
Enne mängu magasin 1,5 tundi, nii et praegu polegi kõige hullem olla. Aga kui ma arvutis poleks ja istuksin niisama, siis ma magaks juba esimese paari minutiga.

[Mõlemad austraallased on hullud aktiivikud, ei püsi pudeliski paigal ja koguaeg laulavad/vilistavad. Täna kutsus Tom meid pubisse, et nagu nii Eesti kaotab ja et siis on põhjust juua - no thanks].

Tänase päeva tähtsündmus on kindlasti Sloveenia vs Eesti mäng. Mis tegi tuju kohe palju-palju paremaks. Palju õnne Eestile 1:2 võidu puhul! Selle võiduga säilib Eestil imeõhuke võimalus valiksarjas teisele kohale tulla, ehk EM'l playoffi saada. Selleks meil vaja võita Põhja-Iirimaa 2 korda. Teisipäeval peame pöialt hoidma ka Itaaliale ja Fääri saartele, ühesõnaga Serbia ja Sloveenia peavad kaotama ja omavahel viiki mängima. Ja nii lihtne see ongi. ;)

Kostja väravat tähistamas. (Delfi pilt).

(Muideks San Marino kaotas Hollandile 0:11). Õudne.




Päikest,

Liisi


PS! Madli ütles, et tal liha isu.