Dream in Glaramara

Alustan siis blogi Kristjani tutvustamisega, mida ta nii väga tahtis.

Kristjan Allik - minu kursakaaslane, Pärnust. Jumaldab mägiratast, tänane päev ma muudki pole kuulnud kui huvitav tal oli. Tavaliselt ajab niisama lolli mula, aga vahest suudab miskit tarka ka öelda. Sorry ei viitsi rohkem midagi mõelda. :D

Viimasest postitusest on järjekordselt palju aega möödunud. Viimasel ajal on igasuguste põnevate asjadega tegeletud ja palju huvitavat on ka juhtunud. Eks üritan aegamööda meelde tuletada.

Käisime kaks kolmapäeva järjest mägiratast sõitmas. Teine kord käisime Cannock Chase'is. Vot see oli juba midagi, võrreldes Suttoni omaga. Mägedest ülesse-alla, hüppekad, märjad puujuured ja kivid, õudne ratas. Instruktorid tegid väikese filmiklipi ka, pole ise seda veel näinud, aga kujutan ette kui jube see võib olla. Ennem filmimist suutsin normaalselt sõita, aga nii kui kaamera tööle läks, siis läks nässu kõik kohe ka. Rattaga oli ka igavene jama, käigud vahetasid ennast nii kuidas ise tahtsid, ükskord tuli kett ka maha, siis lõin ise jala ära, paar korda oleks päris julmalt kukkund ka, aga no vedas ja jäin terveks.

Nagu teate, siis pidime ennem Glaramarale tulekut kolima. Algselt pidime neljapäeval kolima, aga kuna tuli välja, et korter ei saa selleks ajaks valmis, siis pidime päeva muutma. Kolisime siis järgmine päev, kohale minnes saime teada, et korterit remonditakse ikka veel. Ausalt öeldes nägi see uus koht ikka päris õudne välja, ma jumala eest loodan, et kui me 5ndal tagasi Bhami lähme, siis korter on korras ja kõvasti ilusam, aga mis ma ikka kurdan, vähemalt on odavam. Ja see uus koht näeb välja nagu tõeline inglise stiilis korter, selline vanaaegne ja oo õudust kraanid on kuum ja külm. Vähe värvi ei aja või, mis loogika järgi see hea peaks olema?!

Kui ma UK-sse tulin oli mul kohver ja spordikott, sama moodi Madlil. Siis nüüd kolides oli kokku 5 kohvrit, kaks suurt matkakotti, 2 seljakotti ja 2 suurt IKEA kotti. Uskumatu, kus on siin alles asju kogunenud, kuigi omast arust pole nagu midagi ostnudki.

Neljapäeval käisime O Bar'is Eesti peol (peo nimi Birmstonia). Pidu ise enesest oli lahe, palju palju eestlasti oli ja muud rahvast ka. Ennem pidu istusime Kristjani ja Nadya juures, tegime eeljooki seal. Pärast liitusid ka Andreas, Tarvo, Priit ja Reda. Ilus eesti pidu. Mulle meeldis, kuigi järgmine kord võiks siiski eesti muusikat ka lasta. :))

Reedel käisime õhtul ühikas järgmisel eesti peol. Sai jälle toredaid kaasmaalasi näha ja niisama oldud.

Laupäeva hommikul asusime siis Glaramara poole teele, seekord läksime mikrobussiga, mitte rongiga nagu eelmine kord. Kogunesime UCB ette kella 9ks. Poole kümme vist asusime teele ja kella 2ks olime Glaramaral. Nii mõnus oli siia tagasi tulla, see koht on nagu kodu juba. Nii tundsin puudust, rohelusest, värskest õhust, mägedest; loodusest üleüldse. Nii kui kohale jõudsime, pidime vastavad riided selga panema ja läksime Via Ferrata'le. See on mägedest rada, mis läbib kunagist kaevanduse teed. Näitab, kuidas ja kus kunagi kaevurid töötasid.

Peale õhtusööki läksime Night Navigationit (öö navigeerimist) tegema. Pidime jagama ennast kolme liikmelisteks paarideks. Meie rühm oli siis mina, Madli ja Kristjan. Anti meile siis headtorch (pealamp), kaart ja kompass. Kaardil oli 20 punkti, mille pidime ülesse leidma, igas punktis oli üks täht, mille pidi ülesse kirjutama. Kõik see toimus aja peale ja mis te arvate, kes võits!? Just nimelt: MEIE. Saabusime tund aega, ennem aega ja pool tundi ennem teiseks tulnud meeskonda. Instruktorid ütlesid ka kui me saabusime, et eliittiim. :D

Päris tore oli pimedas ringi joosta. Käisme igast soodest läbi, vihma ka sadas, ronisime üle aedade, mida teha ei tohtinud, aga ega me siis neile ei öelnud seda. Kusjuures imestan,et ma seal pikali ei käinud, sest maas olid igast oksad ja toikad, plus märg ja libe. Kuigi pärast nägin välja küll nagu sookoll.

Esimese öö saime meie magada Seatoller'i külalistemajas. See oli nii mõnus koht, vanaaegne inglise maja ja kujundus, aga samas nii ilus. Meile igatahes väga meeldis.

Täna (26. veebruar) käisme siis ronimas. Ennem siia tulekut pidime valima ronimise, mägiratta ja kõndimise vahel. Meil sattus nii, et kõik tüdrukud võtsid ronimise ja posid mägiratta. Oleks tahtnud ka seda võtta, aga kuna ma mõtlesin ja soovitati, et mägiratast saab niisama mujal ajal ka teha, aga et ronimisel saab teooriat õppida, siis on rohkem kasulikum.

Peale hommikusööki saimegi varustuse ruumis kokku, kordasime eelmine kord õpitud asjad üle ja asusime teele. Kaljunukk, kus me ronisime asus siit 20 minuti sõidu kaugel. Sidusime siis köied metallorgaste külge, õppisime erinevaid viise kuidas seda teha ja hakkasime ronima. See oli minu jaoks esimene kord väljas ronida. Päris huvitav oli, aga samas ikka palju raskem kui sees. Mis siis,et siseseinadel saab erinevaid raskusastmeid teha. Väljas aga on palju raskem leida kohta, kust kinni haarata, plus lisaks hakkas vihma sadama ja suht külm oli ka, mingi hetk enam ei tundnud sõrmi ka. Suutsin jälle kukkuda, või no ennast ära lüüa, parema küljega mööda kaljut. Jalapealt oli ennem natuke paistes, vast sinikat ei tule. Pärast ronimist, siis proovisime mingeid jublakaid kalju sisse kinnitada, et ise saaks ülesse ronida, et ülevale ei peaks köit kinnitama. Ei tule need mõisted hetkel enam meelde.

Koju saime kuskil 5 ajal. Päris huvitav oli, mulle meeldis. Sai natuke targemaks ja kogemust juurde. Väljas ronimine on ikka midagi muud kui siseronimisseinadel.

Peale õhtusööki, mängisime mingit meeskonna koostöö arendamise mängu. Aega läks, aga asja sai. :D

Instruktorid on meil siiamaani Tom, Simon ja Graham olnud. Muhedad sellid. Kuigi Simon viskas küll eile üle, koguaeg tegi mingeid lollakaid kriitilisi märkusi kõikide suunas. Lisaks eile kui Via Ferrata'le minema hakkasime, siis seisin bussi ees, Simon lõi jalaga tagumikku ja ütles, et kobi bussi. No on naljamees ikka küll enda arust. Lollakas :D :D Aga täna ta oli õnneks normaalsem, isegi suutis korralikult seletada, ilma kedagi kritiseerimata. :D Edusammud. :D

Meil siin jäid kaks tüdrukut haigeks ka, üks oksendas ja teine vaevles kõhuvalu käes. Kahju nendest, aga vast saavad ruttu terveks.

Ise olen ka hetkel suht nohune ja pea on paks. Vast on homme parem olla. :)

Kuna esmaspäeval oli väljas halb ilm, vihma sadas, siis jäi kahjuks välironimine ära. See eest läksime, aga Põhja-Inglismaa suurimale siseseinale ronima (kõrgus 6 korrust). Emotsioon oli võimas. Kui kõige suuremat ei roninud, siis ka teised seinad olid kõrged, poole tee pealt alla vaadates võttis ikka kõhedaks küll. Ronisime seal päe'va otsa, tegime ka alguses bouldering'ut, mis on ilma köiteta ronimine. Suht populaarne igalpool maailmas. Suutsin paar sinikat ja haava endale juurde saada.

Teisipäeval tegime caving'ut. Mis tähendab, siis et käisime mööda koopaid. Sõitsim peaaegu 2 tunni kaugusele, Yorkshere'i koobastesse. Grupp tehti kaheks, esimesed julget (Mina, Madli, Mann, Kristjan ja Josh) läksime siis kohe alguses koobastesse roomama (suht kõhedaks võttis, aga no see ei olnud veel kitsas), tegime siis 15 meetrist laskumist, ja vaade oli seal lummav, aga kahjuks pilte pole. Pärast pidime sealt siis mööda redelit ülesse ka tagasi ronima, polnud just kõige mugavam, suutsin redelilt maha libiseda, vett voolas ka näkku, kuid ei kurda. Pärast siis läksime edasi koopaid avastama, saime läbi roomata nii väikesest kohast, et nii kuidas koopasse siise läksid, nii ka välja pidid tulema. Seda vahet vaadates tuli küll väike foobiku tunne peale, aga samas polnud nii hull midagi, elusalt tulin välja. Suht põnev oli seal, aga samas igapäevaselt küll ei tahaks sellega tegeleda. Tagasi tulles tegime peatuse kuskil pubis jõime kakaod. Nom nom.

Kolmapäeval oli mountain skills day ehk siis õpetati kuidas mägedes gruppe juhtida ja mida teha õnnetuste korral. Õppisime erinevaid belay'ingu stiile, ja sõlme kuidas köisi siduda. Ei oska üldse eesti keeles seda seletada, inglise keeles tundub kõik kuidagi loogilisem. Õppisime võtteid kuidas aidata inimesi, kes ei oska sõna otses mõttes mägedes kõndida, ise pead neile näitama kuhu astuda. Tundub ajuvaba, aga sellised inimesed on olemas. :D Mägede külgedel on ka sellised kohad, kus on palju väikeseid kive. Saime siis mööda seda alla joosta. Nalja sai. :D Kokkuvõttes igati kasulik päev. Kõik see oli alus, et saada suve mägede instruktori pabereid.

Neljapäeval oli meil travel test. Ehk siis see on selline päev, mida Glaramara korraldab erinevatele firmadele, et parandada koostööd jne. Päev siis koosneb sellest, et tuleb ette antud materjalidest seljakott ehitada. Kandma peab kivi, 3 muna, ajaleht ja lahtine õlianum. Kõik pidi samas olekus tagasi tooma. :D No meil see kahjuks ei õnnestunud. Panime enda koti ehitamisega veits mööda. :D Aga see eest tegime ülesanded hästi ära. Kokku oli 6 testi. Meile olid koordinaadid antud, pidime autojuhi (instruktori) siis nendesse kohtadesse juhatama. Esimeses kohas pidime koti üle jõe saama, nii et see vett ega maad ei puudutaks. Antud olid kaks köit, karabiinid ja slingid. Aega võttis, aga hakkama saime lõpuks. Teine test oli sis täis vee ämbri transportimine silla alt teisele poole, sellega saime ka kiiresti hakkama. Kolmandas kohas, pidime orienteerumist tegema. Jälle suutsime rohkem punkte koguda kui teised. :D Neljandaks pidime jõest vett tassime pudelisse torude abil, pole vist vaja mainida, et sai mingi 5 minutiga tehtud. Ja viimaseks oli vaja saada ühelt rahnult teisele, ilma maad puudutamata. Kõik tehtud ja tagasi Glaramarale. Õhtul pidime veel ka presentatsiooni tegema. Meie tegime reklaami ja läbi see päev peaaegu oligi. Tom rääkis veel ekspeditsioonist, mida kaasa võtta ja mida süüa osta. Jagasime grupid ära ka, Tom soovitas rahva ära segada, et siis õpib rohkem üksteist tundma. Inglased olid nõus ja siis grupid tulid sellised: 5 inglast ja 1 eestlane, ja teises grupis siis kõik rahvusvahelised. Hästi tehtud onju. Deem kui närvi ajas. A no ükskõik, saimegi endale hea grupi. :D

Reede hommikul käisime siis Keswick'us süüa ostma, raha anti 12 naela per nägu. Meie telgigrupp oli mina, Madli, Mann ja Nadya. Kuigi Nadya liitus meiega alles laupäeva hommikul, kuna ta pidi Bhami korraks tagasi minema. Ostsime siis 43 naela eest toitu. Helistasin ka issile, polnud temaga kaua rääkinud.

Lõuna ajal saime siis ekspeditsioonile asutud. Meie grupp koosnes: mina, Madli, Mann, Costin, Dayron ja Nadya. Esimesel päeval ronisime mööda kaljunukke ja tegime orienteerumist koos Dan'iga, meie instruktor. Algselt pidid instruktorid olema Tom ja Simon, aga kuna me küsisime Dan'i, siis saime ka tema. :D

Jõudsime ööbimispaigale kuskil 4 ajal, teine grupp tuli aga päris tükk aega hiljem, vähemalt tund hiljem. Me jõudsime selle ajaga kaljunukkidel jalutada ja kaokaod teha. :D Aga no Simon oli neile teinud päris palju vintsutamist. :D Lõpuks kui neid näha oli, siis ta tuli joostes ja Kristjan tema järelt. Inglased tulid kuskil taga lõpus aeglaselt kõmpides.

Hakkasime pea kohe ka õhtusööki tegema, milleks oli spagettid kaste ja lihakonserviga. Suht hea tuli isegi välja. See kord oli meil wildcamping, mis tähendab,et vetse ei olnud ja vett pidime jõest võtma.

Ööbisime telgis kolmekesi, alguses oli suht palav, aga öösel läks veits jahedamaks siis pidi magamiskoti luki jälle kinni tõmbama. Hommikul ärkasime kella 8ksa ajal, telk kokku, hommikusöök (puder) söödud ja asusime teele. Seekord oli nii et Dan andis meile koha kuhu minema pidime ja tema sai meiega seal kokku. Meie grupis siis pidime orienteerumist meie tüdrukud tegema, kuna poisse isegi ei huvitanud, kus nad on. Mina aru ei saa, mis nad sellel kursusel teevad. Teises peatus kohas tegime väikeses pubis pausi, jõime kakaod ja tequila shoti. :D Sai sooja veits, kuna ennem oli suht räigelt sadanud, mis tõttu olime suht läbi vettinud, või no jalad vähemalt, sest riided olid vihmakindlad õnneks.

Peale pausi liitus Kristjan meiega, kuna tal sai kõrini aeglasest kõmpimisest ja inglaste vingumisest. Niisiis asusime teele ööbimispaigale, mis oli jälle ilma vetsuta ja vesi jõest nagu ikka. See õhtu oli ka spagettid aga tomatikastme ja lihaga. Telgis olime neljakesi (tegelikult oli see 2 inimese telk). Magama jäime kuskil kaheksa ajal, aga kell mingi hetk ärkasime kõik ülesse ja vaatasime kella, mis oli ainult kell 10 õhtul. Kõik saime šhoki, et nii palju on veel vaja seal telgis magada. Seal hakkas nii palav, magasin ilma magamiskoti ja magamiskoti sisefliisita, plus tegime veel mõlemad telgi aknad lahti. Hommiku poole hakkas veits jahedam, siis tõmbasin end koti sisse kerra jälle. See hommik saime ka kell kaheksa ülesse, ja mis me telgi aknast nägime: LUND sadas. Kõik mäed ja maa oli valge. See oli lihtsalt nii uskumatult ilus vaatepilt. Viimasel päeval siis sai valida kas lähme tagasi mööda asfalti või läbi mägede, arvata võite mis meie valisime ja mida inglased valisid. Läksime siis 4 eestlast ja Nadya seda huvitavamat teed pidi ikka. Tegime pilte ja nautisime seda ilu ja vaatepilte, tegime väikese lõuna ka ühes kivihütis, kus me järgmine kord ööbime. Glaramarale lähenesime siis nägime, et Simon tuli meid otsima. :D Vabandust, aga meie tahtsime seda ilu nautida viimast päeva, nii et võttis see tulek kauem aega.

Jõudsime tagasi, siis kohe öeldi, pange asjad tagasi, sööge lõunat ja lähme Ghyll Scramblingut tegema. Esimest korda oli nii, et nalja teete või!? :D Suht väss oli, aga no läksime ikka. Turnisime seal natuke, päris lõbus oli. Tagasitulles tegime meie eestlased seal vees väikese tammi, istusime neljakesi maha ja ootasime kuni vesi meie taha koguneb ja siis ära viib. Instruktorid ütlesid ka, et hullud eestlased. :D A no nalja peab saama ju. Ahjaa rahet sadas ka. Seal olles saime kõike: päikest, vihma, tuult, lund ja rahet. Huvitav. :D Ja seda kõike 10. päeva jooksul.

Õhtul oli viimane uskumatult hea õhtusöök nagu alati ja asjade pakkimine. Hommikul kell 9 asusime Bhami poole teele. Nii kurb oli sealt lahkuda, ma lihtsalt armastan seda kohta. Isegi Dan, kes on igapool maailmas käinud, ütles, et Lake Districk on nendest kõige ilusam koht.

Inglased olid muidugi õnnelikud, et tagasi said. Nagu alati. Üleüldse ma ei saa nendest üldse aru.

Ahjaa, kusjuures sügisel meie nn klassijuhataja hoitas, et Glaramaral võib suhteid tekkida. Ja ega meie kursus siis erandki ole, tekkis inglastest paarike. :D Eks näis kaua nad koos on. :D

Jõudsime kella 1 ajal siis uude koju, mis oli natuke ilusam kui me siit lahkusime. Kohe tuli netimees ka, õnneks saime endale neti tagasi. Tegime skype enda peredega ja pakkisime asju lahti. Tahaks asju pesta, aga see lollakas pesumasina uks ei tule lahti, kisu palju tahad. Peab vist homme kontorist läbi hüppama.

Täna, 6 märts, käisime RedPoint'is ronimas. Järjekordselt kuulsime seda juttu, et tahavad meist Adventure Society kapteneid teha järgmine aasta. Kuna väidetavalt oleme me ainukesed lootust andvad inimesed esimeselt aastalt, kellele see asi korda läheb. Nii ootan :D Ohjaa, vast saame hakkama.

Pilte hetkel ei ole eriti, saate need kunagi hiljem.

Meie asjad kolimisel.