Londonisse läksime 25-ndal juunil. Peale paari tunnist sõitu saabusime enda telkimislaagrisse. Saime asjad ära pandud ja siis läksime kuskile enda passidele järgi, ilma milleta ei saa Olümpia parki sisse. Kui järjekord saabus minuni, selgus et, mind pole andemebaasis sees ja nii jäingi ilma passita. Neljapäeval pidi olema jalutuskäik ja tutvustus Olümpia pargis, kuhu mul jäi minemata, sest mul polnud passi. Reedel käisime Erle ja teiste tšikkidega Londoni kesklinnas ringi, sest meil kahel polnud passe ja teistel oli vaba päev. Laupäeva hommikul saime ka siis lõpuks passid kätte ja tööaeg võis ka meil alata.
Mina töötasin Basketball Arena Workforce'is, ehk siis Korvpalli väljaku tööliste sööklas. Meie oma oli nimelt terve Olümpia pargi kõige suurem söökla inimeste arvult, lõunal käis läbi keskeltläbi poolteisttuhat inimest. Üks lõuna oli nii et, pidi tulema 900 inimest, aga tuli 1500. Polnud just kõige meeldivam öelda inimestele, et liha on otsas. Meie toitsime siis vabatahtlikke, kontorirotte, koristjaid ja kõiki teisi töölisi.
Minu vahetused algasid 5:30 hommikul kuni 15.30 lõunal. Aga ülesse pidin ma ärkama juba paarkümmend minutit ennem nelja. Vahest tegin topeltvahetusi, nii et magada sain ainult paar tundi. Eriti meeldiv oli see aeg, kui mul silmapõletik oli ja tööaeg oli 18 tundi. Kristjangi ütles, et nägin välja nagu zombi. :D
Viimase vabapäeva veetsime Madliga Olümpia pargis, tegime pilte ja tšillisime niisama.
Viimane tööpäev oli lihtsalt nii hea, kõik inimesed olid rõõmsad ja naeratasid koguaeg, isegi meie muidu tossis ja vihane mänedžer M. kallistas meid. :)
Kokkuvõttes, mulle väga meeldis seal. :)
Olümpia staadion taga :)
Nägime Marko Kaljuveeri, sattusime vist telekasse ka mõneks sekundiks :)
Kristjani töökoht, kus ise töötasin ka kaks korda
Hetkeseisuga veel maailma suurim McDonald's
Tagapool olümpia küla :)
Velodroom, kus viimasel päeval tegi meie köögi kokk ka väikse eratuuri. :)
Korvpalli areena
Olümpia maskott
Markii lendas õhku :D
Päikest,
Liisi
No comments:
Post a Comment