Paradiis Glaramaral

Esmaspäev. 24.oktoober

Koolis oli pikk päev, õhtul käisime ronimas nagu ikka. Mulle on see ronimine täitsa meeldima hakkanud. Mida rohkem teed, seda rohkem jõudu on ja tahtmist teha üha raskemaid seinu.

Teisipäev.

Pidi küll inglise keele tunnid olema, aga kuna meil oli nii palju asju ajada enne Glaramarat, siis kahjuks me nendesse ei jõudnud. Ostsime Glaramarale vajalikke asju ja tegelesime pakkimisega. Õhtul käisime Andrease sünnipäeval, nägime tema venda ja terve suur kamp eestlasi oli koos, lisaks veel mõned inglased. Tšill õhtu oli. Magama saime suht hilja. Aga polnud hullu.

Kolmapäev.

Ärkasime hommikul suhteliselt vara, pakkisime viimased asjad, Madli tegi piimaklimbisuppi, kuna meil oli 4 pinti piima alles. Käisime Tescos, ostsime veel mõned viimased asjad ja käbe korterisse tagasi. Piima jäi veel alles, siis tegime kiiresti ka putru. Päris suur hommikusöök oli. Jooksime siis kiiresti kooli juurde, olgu tegelikult kõndisime, aga siiski. Kell oli päris palju juba, aga sinna jõudes olime ikka esimeste hulgas. Seadsime sammud siis New Street rongijaama juurde, istusime rongi peale ja sõit Glaramarale võis alata. Kohale jõudes viisid bussid meid Glaramarale.

Pakkisid asjad ja läksime välja, esialgu olid mõned tiimitöö ülesanded, ei midagi hullu. Kuulasime pikka teooriat navigeerimise kohta ja nädalavahetuse matka kohta. Õhtul kell 7 oli kolmekäiguline õhtusöök, nämmnämm. Mulle meeldis.

Neljapäev.

Tegime jälle teooriat ja lõpuks navigeerimist ümber Glaramara. Meie tiimis on mina, Madli, Kristjan, Egon, Nadja ja Josh. Ma tean, et 4 eestlast ühes grupis pole just kõige parem idee, aga see kogemata lihtsalt juhtus nii. Samas mulle meeldib meie grupp, keegi ei vingu ja hädalda, mida on teistelt koguaeg kuulda. Mind suht häirib selline asi. Ja samas me õhtuti nagunii koguaeg koos ja kuna meil väike kursus, siis pole väga hull.

Reede. Ekspeditsioon võib alata.

Hommikul pakkisime oma seljakotti, võtsime varustuse, käisime poes, ostsime söögi kaasa. Ekspeditsioon kestis reedest pühapäevani. Söögirahaks anti 12 naela nägu. Mina olin ühes telgis Madli ja Nadjaga. Lõpuks tuli välja, et me olime ainukesed, kes oskasid sööki pühapäevaks alles jätta ja hommikul korralikult süüa, ühesõnaga putru teha. Õhtusöökideks oli pasta tomatikastmega ja carboneraga.

Matk algas meil Glaramara juurest. Õnneks vihma ei sadanud, nii et kõik oli korras. Liikuma hakkasime siit vist 1 paiku päeval ja telkimisplatsile jõudsime 5-6 ajal õhtul. Panime telgi ülesse ja tegime õhtusööki. Mingi hetk vist hakkas sadama ka. Meie grupp pidi too õhtu ka öö navigeerimist tegema. Vähemalt ma oskan nüüd kompassi kasutada.. :D Lisaks tegime veel pace'ingut – mõõdad sammudega 100 meetri kohta vahemaid. Mingi hetk saime magama ka. Alguses oli soe, aga mingi hetk hakkas päris külm, eks ma siis natuke lõdisesin, aga ei midagi hullu.

Laupäev.

Ärkasime kella 8 ajal, olime vist esimesed, selleks ajaks kui me hommikusööki jõudsime tegema hakata, hakkas vihma sadama. Päris tore oli vihmaga pooleks putru süüa. Pakkisime telgi ka kuidagi kokku, mis muidugi läks minu kotti. Jess, veel märgasid asju juurde. Kuna Josh'il ei olnud vihmakindlaid pükse, siis pidi meie grupp Glaramarale tagasi sõitma, me olime kavalad ja võtsime teise paari saapaid ka kaasa sealt. Matkasime siis edasi sealt, vallutasime oma esimese mäekese, Joppady Haw oli vist. Tuul oli päris vinge seal üleval, vaevalt sai püsti seistud. Aga see tunne oli mega hea. Ärme muidugi unusta, et terve see päev sadas ja õhtuks olime läbimärjad.

Jätkasime siis sealt poolt edasi, Dan, meie grupi liider/instruktor, viis meid järgmise mäe juurde, kus isegi tema ei olnud käinud. Sealt läksime mingit radapidi järgmise telkimisplatsi juurde. Vahepeal sõime lõunat, meil olid nendeks võileivad, müslibatoonid, õun, šokolaad. Dan isegi jagas mulle oma 3. naelsest pähklipakist natuke, nii lahke temast. :D

Telkima jõudsime kuskil 6-7 ajal vist, päev otsa kõndimist, jalad olid täitsa läbimärjad. Saime kuidagi oma telgi ülesse pandud ja õhtusöögi ka tehtud. Magama minnes avastasime, et telk lekib ja Nadja magamiskott on täitsa läbimärg, kuidagi siis nuputasime, kuidas ta öö üleelatud saab. See öö oli täitsa soe, kellelgi meist polnud külm.

Pühapäev.

Üllatus-üllatus, olime jälle esimeste hulgas üleval. Panime enda telgi kohe kokku, tark idee kuna veel ei sadanud ja siis hakkasime alles hommikusööki tegema. Teised alles ärkasid, kui meil juba asjad pakitud olid, isegi Dan ja Tom magasid veel. Põhimõtteliselt ootasime nende järgi. Otsustasime siis,e t vallutama järgmise mäe koos kogu kursusega, aga suht teekonna alguses otsustas teine grupp, et nad ikka ei jõua ning läksid navigeerimist tegema, meie grupp jätkas teekonda Dale Head'i otsa. Väsitav oli, aga ei midagi hullu. See mäeke oli midagi alla 1000 meetri, aga me saime sellega hakkama. Kella kaheks saime Glaramarale tagasi. Saime siinset lõunat süüa, milleks on võileivad, krõpsupakk (üllatus-üllatus), šokolaad, kook, õun/apelsin, vesi/apelsinimahl. Pidime Glaramaralt laenatud asjad pesema/kuivama panema ja lõpuks jõudsime ka pesema. Mõnus puhas tunne oli jälle olla. Õhtusöök oli nüüd kahe-käiguline. Ilmselgelt enam me ei olnud külalised.

Esmaspäev. 31. oktoober

Hommik algas nagu ikka inglise hommikusöögiga: munapuder, peekon, vorstid, tomat/seened, oad tomatikastmes ja apelsinimahl, lisaks hommikuhelbed. Kuulasime natuke teooriat, tegime erinevaid sõlmi ja asusime kaljunuki poole teele, et absailingut teha, see on siis see et laskud kaljult alla. Tuli välja, et me pidime ise kõik turvanöörid ja laskumisköied puude külge kinnitama. Päris hirmus oli, aga vähemalt jäid kõik ellu. Kuna väljas oli sadanud, siis oli terve see kaljunukk märg ja libe. Laskumist tegime me tavaliste matkasaabastega ning mul läks suht õnnetult see, libisesin ja lõin enda käe ära, nüüd on mul suur sinikas käepeal. Aga mulle meeldis. Pärast seda liikusime siseronimisseinale. Seal suutsin enda seljalihase ära tõmmata. Suht õnnetu päev, aga ronimine meeldib mulle siiski väga. Õhtul saime teada, et me peame kolmapäeval presentatsiooni tegema. Teemaks on Glaramara promomine ärimeestele. Meie tiim on mina, Madli, Kristjan ja Josh. Vähemalt on meil rühmas keegigi, kes oskab sujuvat inglise keelt.

Teisipäev.

Päev täis teooriat ehk siis First Aid (Esmaabi). Päev otsa harjutasime esmaabi andmist seiklusturismi valdkonnas, ala mägedes jne. Tegime erinevaid situatsioone läbi ja õppisime selgeks esmaabi tegevusplaani. Kõige pealt kontrollid kas seal on ohtu sulle ja kõrvalteistele, siis kontrollid, kas kannatunu reageerib, avad hingamistee, kutsud abi ja teed elustamist. Õhtul sõime taas enda maitsvat õhtusööki ja tegelesime enda presentatsiooniga.

Kolmpäev.

Kõige tšillim päev üldse vist. See päev tiim veidike muutus, Egon ja Josh läksid teise rühma ja Amy , Deyron tulid meile. Meie rühm läks alguses kanuutama, see oli suht igav kuna, jõgi oli sirge ja ilma takistusteta, vähemalt meil polnud nii huvitav, kuna me Eestis olime raskemaid radu teinud. Aga samas arusaadav, sest osad polnud üldse kanuutanud. Poole tee peal olime me Madliga ainukesena kuivad, Nadja ja Deyron lendasid vette kohti vahetades ning Kristjan ja Amy mängisid niisama lolli. Poole tee peal tuli üks jalakäiate sild, instruktorid käskisid meil sealt vette hüpata. Okei nad ei käskinud, aga need, kes tahtsid said hüpata. Ilmselgelt mina ka ikka hüppasin, teine kord hüppasime kõik koos vette, päris külm vesi oli. Kanuutasime siis edasi, jõudsime lõpppunkti, aga teised ei olnud tulnud ja ootasime neid seal läbimärjalt kuskil 40 minutit. Kuna meil muud polnud teha, siis kanuutasime järvepeal, pritsisme Deyronit, kui muidud ta on suht aeglane, siis meie eest kanuutas ta ikka küll kiiresti ära. Ida-eurooplased (mina, Madli, Nadja) olid tema hirm.

Lõpuks tulid teised, saime kuivad tossud jalga ja pluusi selga. Edasi läksime mägijalgratast sõitma. Vot see oli terve selle nädala tipppunkt. Saime rattad ja sõit võis alata, kohe alguses alla mäge, üle hüpekate ja läbi poriloikude. Päris palju oli ülesmäge ka, aga sain hakkama. Tegime esialgu sinist rada, see kõige kergem (mitte et ta ülikerge oleks olnud, aga meile algajatele oli seegi huvitav). Pärast oli meil veel tund aega ja siis saime mina, Madli, Nadja ja Kristjan minna ühte osa punasest rajast tegema, me muideks olime ainukesed, Simon ütles, et me eliitrühm. :D Alguses oli mingi 200 meetrit ülesmäge, päris hull oli. Kuid siis tulime risti mööda mäge alla, päris õudne oli aga samas adrealiinilaks oli nii kõrge, et ei saanud arugi mida teed. Ühe korra oleks seal mäest alla lendanud, aga õnneks jäin püsti. Igatahes elu üks vingemaid kogemusi.

Õhtul oli presentatsioonide aeg, meie rühm tegi kohe alguses ära, siis oli pärast hea teisi kuulata. Üks tehtud, miljon ees. Tore tore.

Neljapäev.

Kõik olid juma väsinud juba, sellest nädalast. Vaiksed ja uimased, aga samas pole ime ka, mida kõike me selle nädala jooksul ei teinud. Aga suutsime ennast kokkuvõtta ja viimase asja ka ära teha. Ghyll-scrambling, põhimõtteliselt tähendab see mäestike jõgedes ronimist, turnimist ja allalaskmist. Kõigepealt läksime me Glaramara lähedal olevale jõele, sealt ronisime ülesjõge, päris paar head tundi. Vesi kõige hullem ei olnudki, kuskil 7-8 kraadi. Ronisime tunnelist ja seal jõgedes on basseini taolised sügavamad kohad, hüppasime sealt vette, tegime tammi ja siis libisesime alla. Saime kaugemale minna, kui teine rühm esmaspäeval, sest vesi ei olnud nii kõrge.

Läksime Glaramarale tunniks tagasi, sõime lõunat ja vahetasime märjad riided kuivade vastu, Seekord sõitsime bussiga kaugemale, ühele teisele jõele. Seal oli siis ainult alla jõge laskumine. Põhimõteliselt oli nagu liumägi, hüppasime sellisetest kohtadest alla, kust ma muidu elusees ei oleks julgenud hüpata, koguaeg lõin ennast kuskile ära, terve keha on sinikaid täis. Paar kohta oli sellist ka kus tuli peakat hüpata, aga see vahe oli ainult 1-1.5 meetrit lai, nii et päris hirmutav oli, me Madliga tegime poolhüppe. Aga vähemalt me tegime. Enne lõppu oli selline koht, mida kutsutakse pesumasinaks (washer-machine). See oli siis see, et hüppad sügavasse koopasse põhimõtteliselt, päris hirmutav oli seal äärepeal seista, aga võtsin ennast kokku ja hüppasin. Kuna vesi tuli päris kõvasti sinna peale, siis välja sain sealt instruktori abiga. Päris lahe kogemus oli, aga mulle meeldib mägijalgratas rohkem, kuna seal on rohkem kontrolli.

Läksime tagasi Glaramarale, kohe kuuma dušši alla ja oligi õhtusöögi aeg.

Reede.

Viimane korralik inglise hommikusöök, pakkisime lõplikult asjad ning olimegi valmis kodupoole teele asuma. Enne tulekut tegime Madli ja Nadjaga veel viimased pildid mälestuseks. Me vist olimegi ühed vähestest, kellel oli kahju sealt ära tulla siia Bhami.

Glaramara on era seiklusturismi keskus Keswick'i lähedal, Lake Districk'i piirkonnas. Asub otse orus, ümbritsetud mägedega. Niii mõnus koht kohe. Kui ma ennem arvasin, et kogu Inglismaa ongi enamvähem nagu Bham, siis nüüd ma tean, et siin on midagi head ka. Kõik see loodus, mäed ja isegi väikelinnad olid nii ilusad ja kodused kuidagi. Juba igatsen seda loodust ja puhast õhku, mulle siin Bhamis kohe üldse ei meeldi. Muidugi on siin hea elu üliõpilasele, aga peale kooli lõppu tahan ma siit kohe minema minna. Looduselaps nagu ma olen. :)

Ja veelkord suur aitäh meie suurepärastele instruktoritele: Dan, Tom, Simon, Wez, Woody ja Chris. :)

Pilte ja videosid mul hetkel veel ei ole, ainult paar hägust pilti esimeset päevast.

Meie asjad, millest nii 75% olid täiesti ebavajalikud.

Glaramara.

Päikest,

Liisi