Viimaste päevade meeleolud on suhteliselt muutlikud olnud. Pidevalt juhtub midagi, mis kõik nässu keerab. Justkui, midagi takistab meid hästi tundmast. Aga samas, pole midagi ületamatut.
Koguaeg toimub meil võrdlus Eesti ja Inglismaaga, enamjaolt tundub, et Elu Eestis on kümmekorda parem kui siin. See on küll võrdlus alles 1 kuu järgi, mis on ilmselgelt liiga väike, kuid siiski piisavalt pikk aeg, et midagi tundma õppida.
Kõik liigub siin nii aeglaselt ja keeruliselt, asjad toimuvad kas telefoni või postiteel. Üks asi ilma, milleta on raske hakkama saada, on postikood. See on kasutusel nii pangakaardiga neti oste tehes kui ka ma ei tea millel. :D Ühesõnaga, seda läheb igal pool vaja. Ennem küsitakse postcode'i kui aadressi või tel. Numbrit.
Tihti, kui miski valesti läheb, tulevad mõtted pähe, et oleks pidanud Eesti ülikooli minema ning elu oleks palju parem ja kerge. Kuid, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Praegu tundub, et kõige kergem olekski lasta minevikul ja oleks'itel minna, elada olevikus ja vaadata tulevikku lootustandva pilguga. Ning nagu ma vanalegi kirjutasin, siis tegelikult on mul ju võimalus terve enda ülejäänud elu Eestis elada. See kogemus siin Inglismaal on hindamatu ja usun, et ilma selleta poleks ma see, kes hetkel olen.
Saime paar päeva tagasi kirja City Councel'ist (linnavalitsus), et meil tuleb maksta makse 570 naela. Jeeh right, nagu meil oleks sellist raha. Uurisime netist selle kohta natuke ja saime aru, et õpilased, seda maksma ei pea. Õnneks. Igaks juhuks kirjutasime Martinile ka ja ta ütles, et õpilased on sellest vabastatud ja et me peame koolist avalduse võtma, mille siis linnavalitsusele saadame.
Saime täna lõpuks Anult kirja kätte, mille ta pani posti 7. septembril, ühesõnaga enda emme saadetud pakist võin ma vähemalt paar nädalat veel edasi unistada. Kiri tuli muideks alla fuajeesse (teadetis postkasti), nii et loodetavasti tulevad pakid ka sinna, siis me ei pea neid kuskilt postkontorist koju tassima.
There's something wrong with me.
Ausalt ka see ei ole normaalne, kui palju ma söön. Kodus ma ei söönud pooltki nii palju kui siin. Kui mina enda söögi lõpetanud olen, siis Madli on poole peal ja seda päriselt, ma ei liialda. Õhtusöögi pidin üldse mina tema eest lõpetama. Sellise tempoga oleme me varsti pannkrotis (tegelikult oleme seda juba nagunii). :D
Jalutasime täna korteri ümbruses ringi, siin neid juveelipoode ikka päris hullult, pole ime, et selle koha nimi Jewellery Quarter. Me oleme ümbritsetud kulla ja karraga. :D
Ma tean, et vana tahtis majast ja ümbrusest pilte, aga hetkel pole jõudnud neid teha, tulevad kunagi hiljem.
Loodetavasti on raha jõudnud homseks mu NPNK'lt Lloydsi kaardile, siis saaksime homme endale uued Inglise numbrid teha, sest hetkel on meil pay-and-go pakett ja sellel krediit otsas. Nüüd me teeks endale pay-monthly kaardi, tuleb kasulikum, sest kui tööintervjuud hakkavad tulema, siis läheb vaja numbrit, mida kasutada ka saaks. Praegu ongi helistamiseks Eesti kaart, suhteliselt kallis või nii. Kasutame suhtlemiseks igast asutustega netti, see odavam.
Homme lähme veel kool, algab niiöelda Orientation Week. See on mõeldud välisõpilastele, seal aidatakse igast asjadega, kuidas teha panagakonto (millega me ise hakkama saime), meditsiiniline abi jne. Eks kirjutan lähemalt kunagi, mis kasu me sealt saime.
Kolmapäeval on koolis mingi üritus, kuhu me ka loodetavasti saame minna, tahaks ennast sinna naiste jalkatrenni kirja panna. Saaks korralikult trenni hakata tegema. Ma arvan, et ma sureks sinna Lake Districk'i praktikale ära ilma trenni tegemata. Juba vaatasime, seal mingid kalju ronimised, raftingud jne. Õudne, aga samas põnev.
Päikest,
Liisi
No comments:
Post a Comment