Saatus meile homse toob.

Esimene jalkatrenn – check.

Esimesed valud – check.

Käisime siis eile UCB Womens Football Club'i trial'itel, eesti keelsest vastest pole jälle õrna aimugi. Pidime kella kaheks minema The Maltings'isse, Bar One'i, see UCB õpilaste baar. Go Mighty Cakes !? Vist oli midagi sellist. Poole kolme ajal hakkasime bussidega liikuma staadionile või õigemini treeningväljakutele, Birmingham City ülikooli omad. Meid oli seal kokku 10-15. Suhteliselt vähe, arvestades, et meeste klubisse proovijaid oli üle 100 kindlasti.

UCB Womens football. Kuigi me platsile mängima ei pääse, me siiski täiesti algajad ju, siis trenni saame kaasa teha, nendega mängudel käia ja ka social events'itest saame osa võtta. Meeskonnas on siis kamp inglise naisi, 1 soomlane, 1 sakslane ja 2 eestlast. Viimased kolm on algajad, kõik teised on varem jalkaga tegelenud.

Muideks sakslase sarnasus Kaisaga on hämmastav. Kui ma ei teaks, et ta sakslane ja poleks Kaisat ammu näinud, siis ma võiks väga vabalt Teid sassi ajada. :D

Trenn iseenesest ei olnud midagi hullu, ootasin kümme korda hullemat. Üks soojendusring võttis ka rohkem võhmale, kui trenn kokku võttes. Aga ma siiski kaldun arvama, et see oli praegu alguse asi. Tegime mingeid sööduharjutusi, mul on veel veidike võrkpalli refleksid sees, aga vast kaovad need ruttu. Sain palliga vastu nägu, Madli ka. Kõige hullem ei olnudki. Aga nii pea korrata küll ei tahaks. Tagasi jõudsime peale kuute vist. Kui meie trenn oli 1.5 tundi pikk, ma vähemalt arvan nii, siis poisid tegid kolm tundi jutti. Vaesed nemad. :D

Kuigi eile ei olnud midagi tunda, ainult väsimus tuli õhtul kiiresti, siis hommikul oli küll raske voodist välja saada. Kõik kohad on nii valusad ja kanged, kuigi ma ei saa aru millest, sest me õieti ei teinudki seal midagi. Nii et tahaks näha, mis ma siis tegema hakkan kui õiged, korralikud trennid tulevad. Loodame, et ma ikka jään ellu. Pluss siis on veel kool, töö (loodetavasti), hispaania ja inglise keele tunnid (loodetavasti) ning veel sada uut asja. Vast olen tubli ja saan kõigega hakkama.

Järgmine trenn peaks olema esmaspäeval, aga kuna siis on mingi massive party, siis see jääb ära ja lükkub ülejärgmisesse esmaspäeva. Normaalne eks. :D OOTAN järgmist trenni juba. :)

Üldiselt peaks trennikava olema selline: esmaspäev – muruväljakul

neljapäev – jõusaalis, fitness

kolmapäev – mängupäev

Kuulsime natuke lugusid ka ühikatest ja socity'test. Kui palju nad tõele vastavad ei oska öelda, aga südame ajas pahaks küll.

UCB meeste jalgpall – rebaseid sunnitakase sõnaotseses mõttes väljaheiteid jooma ja sööma. Üleeelmine aasta oli naistejalgpalli klubi ka meestega koos olnud, siis oli päris ränk ikka olnud, aga nüüd naistel teist aastat järjest omaette socity ja meile lubati, et nemad selliseid asju ei korralda. Loodame. :D

Ühikad – no seal pidi asi täiesti käest ära olema, mehed pissivad köögis kraanikaussidesse, igale poole kuhu juhtub. Hommikuti võib neid sealt põrandalt magamast leida. Üks tšikk rääkis, et talle oli mingi paljas kutt ukse taha tulnud ja küsinud, kas ta saab dušši alla minna.

Skype.

Sain enda läpaka veebikaamera Taavi abiga tööle, nii et nüüd saab Skype'is jutustada. Kuigi minu kuulmine võib suht halb olla, sest mul nii vana arvuti juba, et jah pole just ideaalne, aga ajab asja ära.

Olen Skype'i teel juba enda perega rääkinud, nägin kõiki ära nüüd, pole kuu aega neid näinud ju. Kodu nägin ka, nii tahaks ise seal kohal olla. Ralfike on ka suureks kasvanud. Tahaks teda sülle võtta ja pai teha.

Peaaegu oleks juba unustanud, sain reede õhtul enda PAKI kätte. 1,5 nädalat võttis aega, aga asja sai. Kui ennem on postikasti teadetis toodud, et all fuajees pakk/kiri, siis reedel küll midagi ei olnud. Õhtul tahtis Madli ise aga küsima minna, kas on midagi. Üllatus-üllatus oligi, aga mitte talle, vaid mulle. :D Madli pakike on tõenäoliselt lost in mail. Kahju, seal oli ka palju head kraami.

Sain enda matkakoti ja tossud kätte. Saab pikast nimekirjast veel asju maha tõmmata.

Eesti leiba, mett, komme, suitsuvorsti saime ka. Õunamoos oli pakis käärima läinud ja ajas purgist välja, unlucky. Ning kõige tähtsam: sain nõela ja niidi, nüüd saan tasku ära parandada. Jess. :D

Kui keegi tahab, siis võib mulle veel pakke saata, ära ei ütleks. Aadressi saate eelmistest postitustest. ;)

Vana soovis ümbrusest pilte, palun. :)

Meie aken on paremalt kõige ülemine.